Teemal raamatukogu kui sotsiaalne ruum, tekkis elav arutelu: kes ikkagi loob selle ruumi? Kas projekteerija, komplekteerija, laenutaja. Isegi kui paljud teenused on virtuaalsed, on nende taga ikkagi inimene - raamatukoguhoidja - kes teeb need teenused kättesaadavaks. Mulle meeldis Rahvusraamatukogu direktori Janne Andersoo ülestunnistus, et sageli on nende teenindust peetud liialt akadeemiliseks. Kui see takistab kogude kasutamist ja lugeja jääb talle vajalikust infost ilma, peab midagi ette võtma.
Lisan siia ühe meenutuse hiljutisest Kopenhageni kuningliku raamatukogu külastusest. Astusin raamatukogu uksest sisse kui turist. Minu üllatuseks polnud nähtavaid turvaväravaid, ega koti sisu uurivat turvameest (nagu meie rahvusraamatukogus). Jalutasime ringi kõigis raamatukogu osakondades. Ja keegi ei nõudnud, et ostaksin ajutise kasutajakaardi või pileti. Iidset kataloogikappi nähes tõmbasin selle lahti Kierkegaardi kohalt. Mul tekkis ulakas mõte, et mis juhtuks, kui hakkaksin käsitsikirjutatud kataloogikaartidest lennukeid voltima. Aga ma ju tean, et raamatukogus nii ei tehta!
See ongi see, mis loob raamatukogu kui sotsiaalse ruumi. Raamatukogul on oma kindel positsioon ja roll ühiskonnas. Raamatukogu peab olema kättesaadav kõigile, kuid tal on ka hariv ja kogukonda kujundav roll, nagu ütles Asko Tamme: tugev raamatukogu - tugev kogukond.
Tugevad, haritud ja kõigi noorte ja laste uute trendidega kursis olevad peavad olema ka raamatukoguhoidjad. Teine päev algaski raamatukogu- ja infohariduse teemaga.
Teise kongressipäeva nael oli esitluspaneel Pecha Kucha. 6 minuti ja 40 sekundi jooksul tuli anda ettekanne innovatsiooniprojektist või arendusest raamatukogus. Rõõmustas see, et oli palju säravaid noori esinejaid ja heas tempos ettekandeid. Sain teada, millised arendusprojektid on käimas ja mida uut on oodata juba kasutusel olevates andmebaasides.
Selline kongress annab pikaks ajaks jõudu igapäevatööd hästi teha.
No comments:
Post a Comment