Kas kirjutada ka loetud raamatutest?

Kas kirjutada ka loetud raamatutest? Ja kuidas? 

Olen seni liigitanud raamatud kaheks: headeks ja halbadeks.

Siin katsetus:

1. Jõululaupäevaks jõudsin lõpule Munchi elulooga. 

Terve elu oli kunstnik viletsa tervisega, rahahädas 

ja joomatõves, aga elas sellele vaatamata
kaheksakümneseks. Tema "Karje" on geniaalne. 

Ka tol ajal šokeerisid kunstnikud ja kirjanikud 

(Munch, Strindberg) oma loominguga rahulikku
elanikkonda. Täpselt nagu tänases Eestis.Hinnang: 

raamat paks ja tüütult faktiderohke, aga üks haritud 

inimene peaks lugema küll.

2. Jõulu esimesel pühal sattus kätte Andrus Kivirähki 

"Jumala lood".Tundsin ennast samuti väsinuna nagu 

Jumal peale lapse kärarikast sünnipäeva. Meie peres 

tähistati samuti Jumala lapse sünnipäeva mitu päeva
ikka tantsu, laulu ja söömisega - ainult et minu kodus. 

Ja siis põgenesingi järjekordse action-filmi müra 

eest oma tuppa Kivirähki lugema. Jääb ainult soovida, 

et Jumalalgi mõni hea raamat võtta on, kui deprekas
peal.Hinnang: jumalast hea.

3. Suzanne Collinsi "Näljamängud" - uue aasta 

esimene raamat. Hea mulje jättis juba raamatu 

kujundus. Väga haarav lugu kahe noore inimese
võitlusest ellujäämise nimel. Viimasel ajal 

on üldse palju häid raamatuid noortele: 

S. Meyeri "Videviku" sari, H. Löevenbrucki 

"Moira triloogia" ja S.Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdruk".

Hinnang: võin kinnitada, et igav ei hakka. 

Parem kui "Videvik". 

Jään järge ootama.